Mis nüüd saab?
„Kolm päeva lihtsalt pikutan,“ ütleb Valdar muiates. Siis tuleb ette võtta ringkäik mööda Eestimaad ja sugulased läbi käia.
Raamatud on saatnud teda terve elu. Lapsepõlvest meenub aeg, kui häid raamatuid ei olnud alati poest saada. Neid telliti pakiga koju ning kui kauaoodatud seiklusjutud lõpuks kohale jõudsid, ei suutnud noor lugeja neid käest panna.
„Vahel lugesin öösel teki all taskulambiga. Selle eest sain ikka riielda,“ meenutab ta naerdes.
Küsimusele, milline raamat on teda kõige rohkem mõjutanud, jääb ta hetkeks mõttesse.
„Seda on raske öelda. Aga "Maailm ja mõnda" ning "Seiklusjutte maalt ja merelt", need olid omal ajal küll väga olulised.“
Praegu meeldivad talle aga hoopis lasteraamatud. „Neis on alati mingi tõde sees.“
Kui küsida, mis oleks tema eluraamatu pealkiri, raputab ta pead. „Ei oskagi öelda. Aga seal oleks päris pikk tegemata tegemiste loetelu.“
Kui paluda rääkida mõni vahva lugu raamatukogust, ütleb Valdar täiesti tõsiselt: „Meil on siin raamatukogus mutilõks.“ Nii kutsutakse kott-tooli, kuhu vanem inimene võib küll istuma saada, aga püsti enam ilma abita eriti ei tõuse.
Aga mis teeb ühe inimese õnnelikuks pärast aastakümneid tööd?
„Kui asi edeneb ja lapsed on terved. See on kõige tähtsam.“ Valdaril on kolm last ja kuus lapselast.
Viimasel tööpäeval tulid teda tänama ja head soovima kolleegid üle kogu Viljandi valla. Vallavalitsuse nimel ütles aitäh haridus- ja kultuuriosakonna juht Evelyn Härm. Õnnitlejate seas olid ka Viljandi valla raamatukogu direktor Tiina Torim ja teenindusjuht Erika Lond.
Iga raamat saab ükskord läbi. Aga head lood ei lõpe kunagi päriselt, need elavad edasi inimeste mälus. Just selliseid lugusid on Valdar Meister Kärstna raamatukokku jätnud terve 13 aasta jagu.
