Kui ma Puiatu rahvamajja jõudsin, tervitas juba eemalt rõõmus jutuvada ja sagin. Uksed olid sõna otseses mõttes avali ning sees ootasid nii inimesed kui lood sellest, kuidas üks kogukond oma elu kannab ja hoiab.
Rahvamaja tegemistest rääkis majaperenaine Kairi Lõhmus, kes on maja elu ja tegevust koordineerinud juba kolm aastat. Tema sõnul on rahvamaja kohalikele kui süda, mis lööb rütmi ürituste, tantsu- ja teatriõhtutega. „Meie suur soov on, et siia tuleks rohkem hakkajaid inimesi, kes uusi ideid tooksid ja maja veelgi rohkem elama paneksid,“ ütles ta lootusrikkalt.
Külastajatel ei jäänud tegemistest puudu ka raamatukogus, kus võis meisterdada järjehoidjaid ja valmistada huulepalsamit. Just siin, raamatukogu direktor Tiina Torimi ja raamatukoguhoidja Kristiina Miti juhendamisel, võtsin minagi hoogu ja meisterdasin oma esimese käsitööjärjehoidja.
Õhkkond majas oli soe ja kodune – aurav kohvitass, värske kook ja kohalike külalislahkus tegid olemise hubaseks.
Puiatu Vibukeskuses said soovijad proovida vibulaskmist. Klubi eestvedaja ja treener Aune Varik meenutas, kuidas 2015. aastal saadi enda käsutusse vana koolimaja ning sellest ajast peale on maja samm-sammult korrastatud. Nüüd toimuvad siin suvel laste vibulaagrid, samuti on maja juurde rajatud rahvusvaheliste mõõtmetega vibuväljak.
Ka minul õnnestus vibu kätte võtta ning esimene kogemus oli üllatavalt edukas – ükski nool ei lennanud märklauast mööda.
Huvilised said vallavalitsuse töötajatega juttu teha – küsida, milliseid teenuseid Viljandi vallas pakutakse, põhjalikumalt hajaasustuse programmi kohta teavet hankida ning erateede toetusmeetme kohta uurida.
Päeva vältel olid avatud ka ERMi Heimtali muuseumi uksed, kus sai vaadata rikkalikku tekstiilikogu ning näituseid.
Sündmuse peakorraldaja, Eiko Tammist jäi päevaga igati rahule. Tema sõnul liikus palju Puiatu rahvast aga tuldud oli ka naaberküladest, valla teisest otsast, Soelt, Viljandist, Suure-Jaanist ja mujalt.
Puiatus kogetud hetked tõestasid, et elu maal on ehe, kogukondlik ja täis võimalusi. Maaelu ei tähenda vaid põldu ja traktorit – see tähendab ühtekuuluvust, ettevõtlikkust ja kodutunnet. Ja mis võiks olla veel väärtuslikum kui tunne, et oled osa kogukonnast, kus iga inimene loeb ja iga tegu annab elule juurde uue värvi?
Maal elamise päeval tervitati Viljandi vallas soolaleivaga kaht peret, kes on viimastel aastatel siia elama asunud.
Uustulnukatele viisid soolaleivad abivallavanem Irma Väre ja kogukonnatöö spetsialist Eiko Tammist, soovides peredele jõudu ja rõõmu uues kodus.
Verilaske külas anti soolaleib üle Piret ja Kalno Küti perele, kes kolisid tagasi Eestisse Soomest. Pereema on pärit Mustlast ja pereisa juured ulatuvad samasse tallu, kuhu nüüd taas elama asuti. Küti pere ostis tagasi maja, mille õuele on kunagi nende pulmapuu istutatud. Peres on ka kaks poega, kellest noorem õpib Viiratsi koolis.
Teine soolaleib viidi Mähma külla Geimo ja Geido Jaksile. Noored kaksikvennad on küll siinkandis juba mõnda aega elanud, aga nüüd siis saadi maja päris oma valdusse.
Uute elanike kolimine maale näitab, et maal on tulevikku.
