120 aastat on ühe väikese kogukonna raamatukogu jaoks väärikas iga. Ometi ei mõjunud sünnipäev sugugi ajaloohõngulisena. Vastupidi. Inimesed olid heas tujus, meenutasid ja kuulasid. Laulis Marek Sadam, kelle laulude ja lugude vahele mahtus muhedat huumorit kui ka mõtteid sellest, mis elus päriselt oluline on.
Õnnitlusi võtsid vastu Viljandi valla raamatukogu juht Tiina Torim ja Puiatu raamatukoguhoidja Kristiina Mitt. Kui Torim töötas Puiatu raamatukogus omal ajal koguni üksteist aastat, siis Mitt on viimased kaks aastat hoidnud seda väikest maja elavana ning täitnud kodutundega.
Just kodutunne on sõna, mis Puiatu raamatukogu puhul kõige sagedamini kõlama jäi.
„Minu jaoks ongi Puiatu raamatukogu unistuste raamatukogu, siia tuled nagu koju,“ ütles Tiina Torim.
Tema sõnul ei seisne unistuste raamatukogu ainult raamaturiiulites.
„See on koht, kus on hea olla, kus on mugavad pesakesed ja kus inimesed tahavad kokku saada. Raamatukogu peaks olema inimeste kooskäimise koht.“
Kristiina Mitt jutustas külalistele raamatukogu loo, mis ulatub rohkem kui sajandi taha. Kõik sai alguse 1906. aastal, kui Puiatus tegutsenud vallakirjutaja Herman Raid ja kohalikud ettevõtlikud inimesed otsustasid rajada raamatukogu. Üheksa liikmega toimkonnast kasvas välja haridusselts, mille eestvedamisel hakati koguma raamatuid ja korraldama pidusid, et toetada nii raamatukogu kui ka haridusseltsi tegevust.
Aastakümnete jooksul on raamatukogu kolinud ühest paigast teise. Kord asus see koolijuhataja toas, siis kultuurimajas, külanõukogu ruumides, rahvamajas ja vanas kõrtsihoones. Alates 1999. aastast on selle koduks renoveeritud raamatukogu.
Kui mõelda, mis on aidanud raamatukogul püsida läbi sõdade, riigikordade vahetumise ja digiajastu, siis vastus peitub kogukonnas.
„Puiatu raamatukogu sai alguse tänu kohalike inimeste aktiivsusele ja püsib tänapäevalgi tänu sellele,“ rõhutas Mitt.
Kuigi paljude jaoks seostub raamatukogu eelkõige laenutusletiga, on selle roll aastatega palju muutunud. Tiina Torim meenutas, et kunagi tähendas raamatukogu töö peamiselt raamatute laenutamist ja tagastamist. Täna on pilt hoopis teine.
„Üritusi tuleb korraldada, me peame oskama inimesi aidata ka digimaailmas. Raamatukogu on piirkonna inimeste kokkusaamise koht,“ rääkis ta.
Puiatu rahvamajas toimuvad loovtöötoad, tehakse käsitööd, siin kohtuvad inimesed trennis ja joogatunnis. Raamatukogu ei ole ammu enam pelgalt koht, kust raamat koju kaasa võtta.
Samas teeb Torimile rõõmu iga laps, kes üle ukse astub.
„Lasteaiarühmad käivad meil külas ja neile väga meeldib raamatukogus. Eakad lugejad on samuti väga tublid. Aga tahaks väga näha, et tööealised ja noored leiaksid jälle tee raamatukokku,“ ütles ta.
Suvel on raamatukogus tavaliselt vaiksem. „Maainimesed suvel eriti ei loe. Siis ollakse aiamaal ja tegemisi jagub mujale,“ lausus Torim.
Juubelipeol kõlanud lood ja meenutused rääkisid ühest väikesest raamatukogust, mille tähendus ulatub kaugemale riiulitel olevatest raamatutest. Puiatus on raamatukogu paigaks, kus saadakse kokku, jagatakse lugusid ja hoitakse alles kuuluvustunnet.
Viljandi vallavalitsuse poolt tulid juubilari õnnitlema abivallavanem Irma Väre, haridus- ja kultuuriosakonna juht Evelyn Härm ning ehitusosakonna juht Evelin Orik.
120 aastat pärast asutamist on Puiatu raamatukogu endiselt elus ja vajalik. Mitte ainult sellepärast, et seal on raamatud, vaid sellepärast, et seal on inimesed.
