Hommikul asetati kirjaniku kalmule pärjad ja küünlad. Mälestushetkel osalesid Nikolai Baturini lähedased, nende hulgas kirjaniku poeg, tütar ja laste ema, samuti Viljandi valla esindajana abivallavanem Alo Peebo ja teised tema loomingu austajad.
Pärastlõunal jätkusid sündmused Mustlas. Tarvastu raamatukogu ees avas kirjaniku mälestuspingi Nikolai Baturini poeg Igor Baturin, kes tunnistas, et tähelepanu keskpunktis olemine ei olnud tema isale kunagi omane.
„Isa oleks presidendi tamme varjus avatud nimelisse pinki suhtunud üsna kohmetult. Tõenäoliselt oleks ta püüdnud leida mõne ettekäände, miks seda mitte teha. Talle ei olnud selline tähelepanu omane,“ lausus Igor Baturin.
Viljandi valla abivallavanem Alo Peebo rõhutas oma sõnavõtus, et Nikolai Baturin oli Tarvastu kandi jaoks palju enamat kui tunnustatud kirjanik. „Nikolai Baturin ei olnud üksnes Eestis tuntud kirjanik, vaid meie oma inimene, Tarvastu valla aukodanik. Ta sündis siinmail, Suislepa kandis, kasvas Võrtsjärve ääres ning jäi kodukohaga seotuks kogu oma elu. Ehkki tema pikk ja värvikas elutee viis teda mereväkke, Siberi geoloogiaekspeditsioonidele ja taigaküttide radadele, kandis ta alati südames Mulgimaad, selle inimesi ja keelt. Tema teostes elavad edasi meie maastikud, pärimus ja inimesed. Seetõttu on Nikolai Baturini sünniaastapäev eriline ka Viljandi vallale, sest tema looming on lahutamatult seotud selle paiga vaimu ja looga,“ lisas Peebo.
Kirjaniku tütar Anne Dumansky ütles, et teda liigutas väga, kui palju inimesi oli tulnud tema isa mälestama.
„Olen sügavalt liigutatud ja tänulik, et nii paljud inimesed mäletavad ja hoolivad. Näen, et isa sõnad ja mälestus temast on inimesi isiklikul moel puudutanud ning nad on leidnud aega siia tulla,“ rääkis ta.
Kõige eredamad lapsepõlvemälestused seostuvad Dumansky sõnul Kalbuse külas asuva Kaluri taluga. „Seal möödusid minu koolivaheajad. See oli ilus ja päikeseline aeg. Isa oli alati meie jaoks olemas, isegi siis, kui ta töötas. Olen temalt kaasa saanud armastuse looduse vastu,“ meenutas ta.
Mälestusi jagas ka kirjaniku kauaaegne sõber Andi Reitel, kelle sõnul oli Baturin tagasihoidlik ja hea kaaslane.
„Vahel istusime lihtsalt vaikides. See vaikus rääkis palju rohkem kui sõnad,“ meenutas Reitel.
Mehed tutvusid aastakümneid tagasi üsna argisel põhjusel. Reitel töötas Välustes osakonnajuhatajana, kui Siberist naasnud Baturin avastas, et maja katus oli katki.
„Osakonnajuhatajal leidus ikka mõni eterniidiplaat ja sealt meie sõprus algaski,“ rääkis ta.
Muigamisi meenutas Reitel ka seda, kuidas kirjanik kostitas teda vinnutatud karulihaga.
„Kaks tundi pärast Nikolai juurest lahkumist võtsin lihatüki alles suust ära, sest oli vaja lõunat sööma hakata,“ naeris Reitel.
Tarvastu raamatukogu galeriis avati näitus „Karu süda“, kus filmilavastaja ja -operaator Arvo Iho rääkis põnevaid hetki samanimelise filmi sünniloost. Päev lõppes vestlusringi ja filmi vaatamisega.
Nikolai Baturin töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas. Samal ajal kirjutas ta luulet, proosat, näidendeid ja filmistsenaariume, mille mõju ulatub tänapäevani.
Mälestuspingi tahvlile on jäädvustatud kirjaniku enda sõnad: "Kui mia tõusu varvaste pääle – näe mia kaugese Tarvastu pääle."
Nagu ütlesid mitmed kohalikud inimesed, jääb Nikolai Baturin Tarvastu rahva jaoks alati omaks inimeseks – meheks, kelle süda kuulus Mulgimaale ning kelle sõnad kõnetavad inimesi veel kaua.
Sündmuse pildigalerii
